Ettevõtte saneerimist tasub kaaluda juhul kui ettevõttel on võlgnevused, mille tasumiseks ei jätku vahendeid, kuid samas on ka olemas mingi reaalne väärtus või vara, mis võib tulevikus anda võimaluse kohustused täita.

Tavaliselt on selliseks varaks mõni kinnistu või tootmisobjekt, mille kohustustest vaba turuväärtus ületab märkimisväärselt kohustuste suuruse. Sellisel puhul tasub põhjalikult analüüsida võimalust kasutada saneerimismenetlust ettevõtte päästmiseks.

Samuti võib kaaluda saneerimismenetlust olukorras, kui ettevõttel on mingi märkimisväärne turueelis mõne mittemateriaalse väärtuse, näiteks kaubamärgi või unikaalse oskusteabe näol, kuid samas ei jätku vahendeid jooksvate võlgnevuste tasumiseks.

Kuna saneerimiskava peab kinnitama kohus, võib mittemateriaalse vara olemasolu ning perspektiivikuse selgitamine / tõendamine kohtule olla mõnevõrra keeruline.

Paraku pole meie hinnangul saneerimismenetlus Eestis ennast õigustanud, kuna valdavalt kasutatakse seda lihtsalt kui instrumenti võlgade tasumise edasilükkamiseks, loomata uut väärtust. Tõenäoliselt on põhjuseks saneerijate ebasobiv kompetents, mis ei haaku tegeliku ärikeskkonnaga. Sisuliselt on mingi seltskond pankrotihaldureid ja advokaate lisanud endale saneerija kvalifikatsiooni ja püüavad sellelt turult teatavat suutäit hankida.

Saneerimise kasutamist ettevõtte elujõulisuse taastamiseks võib käsitleda küsitava väärtusega instrumendina. Samas on alati olemas erandid, mis kinnitavad reeglit. Asja arutamiseks võta ühendust meie spetsialistidega.