Press
00:00 06.02.2020
Selle ettevõtte tee hauda on olnud pikk ja Äripäev on sellel algusest peale silma peal hoidnud. Ettevõtte lõpp oli ootamatult üksildane ning lahkuda tuli musta südametunnistusega. Enne, kui asi päris halvaks läks, kandis firma nime Via Betoon Eesti OÜ.
Nimeühendi Via Betoon taga on tegutsenud Priit Lai, Kevin Vikat ja Viktor Kurik. Just Priit Laiaga pidas enda meelest eelmisel aastal võla pärast kohtulahingut ka üks alltöövõtja Timo Vares, kui ta avastas keset kohtuprotsessi, et Via Betoon Eesti ei olegi enam Via Betoon Eesti ning seda ei juhi enam selle senine juht Priit Lai.
Ettevõtte juhatusse oli Priit Laia asemele tekkinud Eesti tuntuima firmade likvideerija Raul Pindi kamraad Lauri Hansberg, kes on enda talutada võtnud veel kümneid ja kümneid ettevõtteid, millel on ülal võlad ja mis on juba maha maetud või teel igavikku. Lisaks oli ettevõte enne lähenevat surma vahetanud omanikku ja kuulus nüüd ettevõtte kaudu Panama kodanikule Jose Francisco Castrellon Perezile.
Just nii aitabki firmasid likvideerida Raul Pint, kes armastab neile anda ka uued eksootilised nimed. "Äriühingust OÜ Zosimbly Yacaramba, endise ärinimega Via Betoon Eesti OÜ, ei saa ülisuure tõenäosusega enam mitte kunagi mitte midagi," ütles Pint 2019. aasta suvel Äripäevale.
Võlausaldajatega jäi rahu sõlmimata
Läkski täpselt nii, nagu Raul Pint arvas ja ilmselt ka lootis. Selle aasta 8. jaanuaril lõpetati Zosimbly Yacaramba pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Ettevõttel jäi üles 37 000 euro suurune maksuvõlg riigi ees ja kunagistel koostööpartneritel jäi saamata rohkem kui 100 000 eurot.
Üks, kellel halvasti läks, oligi Timo Vares, kes eelmisel aastal keset kohtuprotsessi Via Betooni nimevahetust pealt vaatas. Ta läks kohtusse 171 000eurose nõudega koos viivisega. Kohus otsustas, et Via Betooni meestel tuleb talle maksta 53 103 eurot. "Me esitasime neile arve, tähtaeg on mõne nädala pärast. Mida me tõenäoliselt ei näe…" ütles Vares eelmisel aastal. Nüüd tuleb tõdeda, et just nii ka läks. Vares kinnitas, et raha ta ei saanud ja enam selle pärast võitlema ka ei hakanud. "Kaua sa jõuad..." lausus ta.
Zosimbly Yacaramba üksildane lõpp
Eelmisel reedel kustutati Zosimbly Yacaramba Eesti ettevõtete registrist. Viimasel päeval oli ettevõtte juures vaid viimane juhatuse liige, Lextali advokaat Magnus Braun. Kuid ka tema oli kõigest asendusliige, kes astus sellesse rolli kohtu palvel.
Braun ütles, et tegemist on Raul Pindi tavapärase käekirjaga. Kui ettevõte liigub Panama omanikule ja juhatusse määratakse keegi uus, näiteks Lauri Hansberg, on sellel juhatuse liikmel ajutised volitused. "Ja siis kaob esindaja ära," ütles ta. Zosimbly Yacaramba vastu oli käsil kaks kohtuasja ja ettevõttele oli vaja volitatud esindajat, kellele menetlusdokumente kätte toimetada.
"Hansbergiga ei õnnestunud mul sel korral ühendust saada. Tavapäraselt on härra Pint või tema korraldatud juhatuse liige küll nobe kinnitama, et varasem juhatus ei ole neile dokumente ega vara üle andnudki. Sellisel juhul pitsitavad pankrotihaldurid omanikke ja juhatuse liikmeid, kes likvideerija teenust kasutasid. Avalikest andmetest oli selge, et ettevõte on maksejõetu. Seetõttu esitasin ka pankrotiavalduse," ütles Braun.
Kui ettevõttel vara ei ole, tuleks pankrotimenetlust finantseerida võlausaldajatel, kuid Brauni sõnul keegi võlausaldajatest seda ilmselt ei teinud. Järelikult ei olnud piisavalt huvi.
Timo Varesele, kes rohkem kui 50 000 eurost ilma jäi, oleks ta soovitanud siiski veel vaeva näha, ja seda juba varem. "Kui midagi on kohtuotsusega välja mõistetud, siis tuleks kohe, kui seadus seda võimaldab, esitada ka pankrotiavaldus. Tõsi küll, see eeldab umbes 300 euro suuruse riigilõivu tasumist, kuid kui midagi ei tee, ei juhtu ka midagi ning kogu senine vaev ja kantud kulud on olnud asjatud," ütles ta.
Via Betooniga on nüüdseks kõik, kuid Braun ei usu, et selle taga olnud ettevõtjate lugu on lõppenud. "Ehk elab kuskil edasi või tuleb varsti tagasi. Kui sedavõrd suures mahus võlgu on maha jäänud, saavad seotud isikud ilmselt endale väikest puhkust lubada."
Pärast lähedase surma saabub eitamise faas
Ettevõtte kunagine omanik Priit Lai ei soovinud arutleda, mis Via Betooniga valesti läks, et see nii õnnetu lõpu leidis. „Ei. Miks ma peaks rääkima? Ma ei kommentaari kindlasti midagi."
Laia kogemus võiks olla teistele ettevõtjatele kasulik, et hoiduda olukorrast, kus tuleb raskelt üles ehitatud firma anda firmamatja kätte. Ja selle eest veel pealegi maksta. Kuid Lai ei ole valmis asjast rääkima. „Ei. Ei-ei.“
Lai ütles, et ajakirjanikul ei ole mõtet saata küsimusi ka kirja teel, et ta saaks vastamise üle veel järele mõelda. „Ei! Miks ma peaksin? Minu pärast te võite kirjutada, mida tahate. Ja mis mõttes, et mis ma plaanin edasi teha (ettevõtjana – toim). Ma ei ole avaliku elu tegelane, ma ei pea teile intervjuud andma või midagi kommenteerima.“
Lõpu leidnud ehitusfirma põletas elu
2018. aasta suvel kirjutas Äripäeva pikemalt, kuidas Via Betooni nimeühendit kasutavad ettevõtjad tegutsevad. Kriitikat jagus nii töötajatel kui ka peatöötvõtjatel.
„Töölube meile ei vormistatud. Kuus tegime kokku 350 töötundi. Puhkepäevi ei antud. Lõpuks jäeti palgad maksmata. Nad tuleks selle eest vangi panna,“ kirjeldas ukrainlane Vitali Baljuk, kuidas tegutsesid ettevõtjad, kes tegutsesid nimeühendi Via Betoon taga.
Priit Lai rääkis tookord Äripäevaga kohtudes pikemalt, miks nad on ehitajatega tülli läinud. Muu seas märkis ta, et ehitajad on lihtsad inimesed. „Te ei puutu nendega iga päev kokku, aga nad on nagu suured lapsed. Nad ei saa pahatihti asjadest aru. /.../ Pooltel on kohtutäiturid seljas, teistel käivad naised palgapäeval küsimas, et andke raha meie kätte, et see kaduma ei läheks.“
Rand & Tuulbergi ehitusjuht Lauri Matteus meenutas, kuidas nad valisid kord alltöövõtjaks Via Betooni mehed, kes pakkusid soodsat hinda ja lubasid kohe ka objektile asuda. Ehitusplatsil avanenud pilt osutus lõpuks ootustele vastupidiseks: kindel töödejuhataja puudus, graafikust kinni pidada ei suudetud, nädalakavadest samuti mitte. Et asjad päris seisma ei jääks, tuli peatöövõtjal mehhanismide ja materjalide ostmine ja tööliste juhendamine enda peale võtta. Kokkuvõttes jäi arusaamatuks, milline oli Via Betooni panus, meenutas Matteus.
Ettevõtjad tegutsesid Via Betooni nime all ka Rootsis. Tunnistajate jutu põhjal paistis Rootsis tegutsemise skeem selline: tellijale tehakse ülisoodne pakkumine, peatöövõtjalt saadakse vajalik summa ja brigaad võib käised üles käärida. Esmapilgul on kõik ilus nagu filmis, kuni ühel hetkel saab otsa raha ja koos sellega kaob ka ettevõtjate motivatsioon. Lõppfaasis on rahaliste ja lepinguliste kokkulepete täitmise asemel vähem tülikas firma pankrotti lasta ja uue nime all alustada.
Tollal jäigi Äripäevale silma, kuidas Priit Laia ja Viktor Kuriku nimele taanduv ehitustegevus on mõne aasta jooksul vahetanud juriidilisi kehasid nagu sisalik nahka. V Betoonitööd nime all alustanud firmast kasvas välja Via Betoon Eesti OÜ. Seejärel tegutseti Via Betoon Swedeni nime all, mis praeguseks on samuti kustutatud. Via Betoon Norway OÜ kannab aga 2018. aasta juulist nime Alavolandia OÜ.
Kuidas Raul Pint matuseid korraldab
Kui Raul Pindi nimi pankrotihalduri lauale jõuab, on see selge ohumärk, et tegemist on menetlusega, mis nõuab rohkem uurimist.
"Enamjaolt on seal võlausaldajad pika ninaga jäetud ja on tehinguid, mis kardavad valgust," ütles Cavere Õigusbüroo jurist Kerli Kaasik. Pindil on selge käekiri ja järgnev kirjeldus on üldistus selle kohta, kuidas asi tavaliselt käib.
Alustuseks tuleb ettevõte teha varatuks, vahel tähendab see, et raha kantakse mõnda offshore-ettevõttesse või võetakse sularahas välja, müüakse firmale kuulunud kinnisvara. Seejärel vahetab ettevõte omanikku ja uus omanik võib tulla näiteks Panamalt ja kanda nime Transatlantic International Brokers Corp.
Ametisse määratakse uus juhatuse liige, kuid enamasti kehtivad Pindi määratud juhi või Pindi enda volitused kolm nädalat või kuu aega. Seejärel juhatust ei eksisteeri ja Pint loodab peamiselt kahele stsenaariumile. Parim lootus on, et firma jääb tiksuma, majandusaasta aruandeid enam keegi ei esita ja mõne aja pärast kustutab äriregister firma registrist majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu. Võib aga juhtuda, et tuleb mõni võlausaldaja, kes esitab pankrotiavalduse. Siis on Pindi ja endiste juhatuse liikmete lootus, et pankrotimenetlus raugeb, kuna vara ei ole.
Kui mõni võlausaldaja otsustab kohtusse pöörduda ja raha välja nõuda, on vaja kedagi, kellele edastada menetlusdokumendid. Siis tuleb kohtul määrata asendusliige, kes saab dokumente vastu võtta. Tavaliselt näeb selline asendusliige, et ettevõttes ei ole enam mingit vara ning tal ei jää üle muud, kui esitada pankrotiavaldus.
Pankrotimenetlustes on oluline näha dokumente, ettevõtte raamatupidamist. On kogemusi, et kui raamatupidamist küsida Raul Pindi käest, vastab ta tavaliselt, et talle eelmised omanikud raamatupidamist üle ei andnud. Küll aga on ette näidata Panama keha alt tulnud e-kiri Eesti ettevõttesse, millega palutakse saata raamatupidamine osanikule Panamasse ja teha seda lihtkirjaga.
Selle viimase näitega on kokku puutunud ka Kerli Kaasik. „Meil on praegu ka üks vaidlus, kus endine juhatuse liige ütleb, et tšekk on siin, on ostetud margid ja turvaümbrik, ja raamatupidamine on saadetud Panamasse sellele aadressile, kuhu paluti. Kui haldur teeb sinna päringu, vastatakse Panamast segaselt, et neil ei ole endiste juhatuse liikmete vastu pretensioone, kuid dokumente nad loomulikult ei esita. Võib-olla tõesti on sinna Panamasse kiri saadetud ja näiteks ajalehti ümbrikku pandud. Ühes menetluses oli pikki aastaid tegutsenud firma. No kui palju sinna ühte turvaümbrikku neid raamatupidamise pabereid mahub?" küsis ta. Tema sõnul peaks Panamas olema praegu lademetes Eesti äride dokumente, arvestades et Pint on sinna viinud sadu firmasid.
Mõnikord avastab pankrotihaldur, et enne omaniku ja juhatuse liikmete vahetumist on toimunud kahtlust äratavaid tehinguid. Kui on näha, et on liikunud suured summad sularahas või läinud imelikele kontodele, pöörab haldur sellele tähelepanu. Sellest infost peaks olema huvitatud võlausaldaja, sest see tähendab, et tal võib olla võimalus oma raha kätte saada. Selliseid tehinguid oleks võimalik tagasi pöörata. Kui pankrot on välja kuulutatud, saab panna vastutama nende tehingute taga olnud juhatuse liikmed. Ka pankrotimenetluses saab endisi juhatuse liikmed panna kohtu ees võlgniku vannet andma. Kui aga pankrotimenetlus raugeb, nagu juhtus Via Betooniga, siis ei tule selline variant enam kõne alla.
Raul Pint kommenteerib Äripäevas meeleldi artikleid, mis kõnelevad firmade matjatest, keda riigiprokuratuur on raamatupidamiskohustuse rikkumise tõttu karistanud. „See on huvitav, et ta annab kommentaare teiste suhtes, kes on tema arvates firmamatjad või libalikvideerijad. Mina ütleks, et ta on täpselt samasugune, ta ei erine kuidagimoodi. Tegelikku likvideerimisteenust ta ei paku. Tema eelis on see, et ta elab kuskil välismaal ja tal on inimesed, kes ajavad Eestis asju. Tema võtab raha ja muigab, ei vastuta millegi eest,“ ütles Kaasik. Pint vastab halduri päringutele lakooniliselt, et talle ei ole juhatuse poolt kunagi raamatupidamisdokumente üle antud.
Raul Pindi teenustasu suurust ei oska Kaasik arvata ja ilmselt pakub Pint ka erisuguseid ja eri tasuga pakette, kuid selge on see, et firma matmine maksab vähem kui võlausaldajatele makstavad võlad. Vastasel juhul ei oleks ju mõtet seda teha. „Oletame, et Pindi tasu suurusjärk on 3000 eurot. Siis see on ju kommiraha maksta. Kõnnid lõpuks sirge seljaga minema,“ kirjeldas Kaasik.
Kaasik ütles, et Raul Pindi müüdava paketi puhul peavad endised juhatuse liikmed arvestama asjaoluga, et kui raamatupidamisdokumendid justkui haihtuvad ja juhatuse liikmed ei suuda üleandmist uuele juhatusele tõendada, võib neid oodata kuni kolmeaastane vangistus raamatupidamisdokumentide hävitamise või varjamise eest. "Selle eest aga Raul Pint ilmselt teenusostjaid ei hoiata," ütles ta.
Raul Pint ise on öelnud, et Eestis on ainult kolm likvideerijat. „Mina muidugi, sest see on minu tehtud valdkond, Kaupo Meier ja Alexander Urmas Vest.“ Kõiki kolme ühendab Pindi hinnangul korralik töö. „Ülejäänud seltskond tekitab probleeme valdkonnale ja iseendale, sest nad on lihtsalt rumalad.“
Üles jäi terve rida võlgu
Kunagi Via Betooni nime kandunud ettevõte jäi võlgu nii riigi ees kui ka teistele ettevõtjatele. Krediidiinfo andmetel jäi ettevõttel üles 13 maksehäiret.
Roadservice'i juht Timo Vares ei saanud kätte kohtus võideldud 53 103 eurot ning püsima jäi 37 000eurone maksuvõlg riigi ees.
Krediidiinfo annab andmed võlgnevuste kohta vahemikena ja täpsed summad pole seega teada. Küll saab öelda, et Ramirendile jäädi võlgu üle 64 000 euro ja kauplusteketil Bauhof jäi saamata 12 800–64 000 eurot.
Rõivaste müüja Tamrec Trade OÜ ja ehitusmasinate rentija Strelee OÜ kandsid kahju vahemikus 3200–12 800 eurot.
Oma rahast jäi ilma tööriistade müüja Hilti Eesti OÜ, kellel on kokku kolm nõuet järgmistes vahemikes: 3200–12 800 eurot, 640–3200 eurot ja 640–3200 eurot.
Metallkonstruktsioonide ja nende osade tootja Toode AS ja ehitusmasinate ja -seadmete rentija Storent OÜ jäid ilma summast vahemikus 640–3200 eurot. Vahvi Kraana OÜ-l jäi saamata summa vahemikus 320–640 eurot
Lisaks nõudis üks ettevõte Julianus Inkasso kaudu summat vahemikus 640–3200 eurot ja Intrumi kaudu jäi üles kaks nõuet, üks vahemikus 12 800–64 000 eurot ja teine 3200–64 000 eurot.
Zosimbly Yacaramba nime saanud ehitusfirma lahkus musta südametunnistusega
Reedel lahkus Eesti ettevõtete hulgast igaveseks ehitusfirma Zosimbly Yacaramba.Selle ettevõtte tee hauda on olnud pikk ja Äripäev on sellel algusest peale silma peal hoidnud. Ettevõtte lõpp oli ootamatult üksildane ning lahkuda tuli musta südametunnistusega. Enne, kui asi päris halvaks läks, kandis firma nime Via Betoon Eesti OÜ.
Nimeühendi Via Betoon taga on tegutsenud Priit Lai, Kevin Vikat ja Viktor Kurik. Just Priit Laiaga pidas enda meelest eelmisel aastal võla pärast kohtulahingut ka üks alltöövõtja Timo Vares, kui ta avastas keset kohtuprotsessi, et Via Betoon Eesti ei olegi enam Via Betoon Eesti ning seda ei juhi enam selle senine juht Priit Lai.
Ettevõtte juhatusse oli Priit Laia asemele tekkinud Eesti tuntuima firmade likvideerija Raul Pindi kamraad Lauri Hansberg, kes on enda talutada võtnud veel kümneid ja kümneid ettevõtteid, millel on ülal võlad ja mis on juba maha maetud või teel igavikku. Lisaks oli ettevõte enne lähenevat surma vahetanud omanikku ja kuulus nüüd ettevõtte kaudu Panama kodanikule Jose Francisco Castrellon Perezile.
Just nii aitabki firmasid likvideerida Raul Pint, kes armastab neile anda ka uued eksootilised nimed. "Äriühingust OÜ Zosimbly Yacaramba, endise ärinimega Via Betoon Eesti OÜ, ei saa ülisuure tõenäosusega enam mitte kunagi mitte midagi," ütles Pint 2019. aasta suvel Äripäevale.
Võlausaldajatega jäi rahu sõlmimata
Läkski täpselt nii, nagu Raul Pint arvas ja ilmselt ka lootis. Selle aasta 8. jaanuaril lõpetati Zosimbly Yacaramba pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Ettevõttel jäi üles 37 000 euro suurune maksuvõlg riigi ees ja kunagistel koostööpartneritel jäi saamata rohkem kui 100 000 eurot.
Üks, kellel halvasti läks, oligi Timo Vares, kes eelmisel aastal keset kohtuprotsessi Via Betooni nimevahetust pealt vaatas. Ta läks kohtusse 171 000eurose nõudega koos viivisega. Kohus otsustas, et Via Betooni meestel tuleb talle maksta 53 103 eurot. "Me esitasime neile arve, tähtaeg on mõne nädala pärast. Mida me tõenäoliselt ei näe…" ütles Vares eelmisel aastal. Nüüd tuleb tõdeda, et just nii ka läks. Vares kinnitas, et raha ta ei saanud ja enam selle pärast võitlema ka ei hakanud. "Kaua sa jõuad..." lausus ta.
Zosimbly Yacaramba üksildane lõpp
Eelmisel reedel kustutati Zosimbly Yacaramba Eesti ettevõtete registrist. Viimasel päeval oli ettevõtte juures vaid viimane juhatuse liige, Lextali advokaat Magnus Braun. Kuid ka tema oli kõigest asendusliige, kes astus sellesse rolli kohtu palvel.
Braun ütles, et tegemist on Raul Pindi tavapärase käekirjaga. Kui ettevõte liigub Panama omanikule ja juhatusse määratakse keegi uus, näiteks Lauri Hansberg, on sellel juhatuse liikmel ajutised volitused. "Ja siis kaob esindaja ära," ütles ta. Zosimbly Yacaramba vastu oli käsil kaks kohtuasja ja ettevõttele oli vaja volitatud esindajat, kellele menetlusdokumente kätte toimetada.
"Hansbergiga ei õnnestunud mul sel korral ühendust saada. Tavapäraselt on härra Pint või tema korraldatud juhatuse liige küll nobe kinnitama, et varasem juhatus ei ole neile dokumente ega vara üle andnudki. Sellisel juhul pitsitavad pankrotihaldurid omanikke ja juhatuse liikmeid, kes likvideerija teenust kasutasid. Avalikest andmetest oli selge, et ettevõte on maksejõetu. Seetõttu esitasin ka pankrotiavalduse," ütles Braun.
Kui ettevõttel vara ei ole, tuleks pankrotimenetlust finantseerida võlausaldajatel, kuid Brauni sõnul keegi võlausaldajatest seda ilmselt ei teinud. Järelikult ei olnud piisavalt huvi.
Timo Varesele, kes rohkem kui 50 000 eurost ilma jäi, oleks ta soovitanud siiski veel vaeva näha, ja seda juba varem. "Kui midagi on kohtuotsusega välja mõistetud, siis tuleks kohe, kui seadus seda võimaldab, esitada ka pankrotiavaldus. Tõsi küll, see eeldab umbes 300 euro suuruse riigilõivu tasumist, kuid kui midagi ei tee, ei juhtu ka midagi ning kogu senine vaev ja kantud kulud on olnud asjatud," ütles ta.
Via Betooniga on nüüdseks kõik, kuid Braun ei usu, et selle taga olnud ettevõtjate lugu on lõppenud. "Ehk elab kuskil edasi või tuleb varsti tagasi. Kui sedavõrd suures mahus võlgu on maha jäänud, saavad seotud isikud ilmselt endale väikest puhkust lubada."
Pärast lähedase surma saabub eitamise faas
Ettevõtte kunagine omanik Priit Lai ei soovinud arutleda, mis Via Betooniga valesti läks, et see nii õnnetu lõpu leidis. „Ei. Miks ma peaks rääkima? Ma ei kommentaari kindlasti midagi."
Laia kogemus võiks olla teistele ettevõtjatele kasulik, et hoiduda olukorrast, kus tuleb raskelt üles ehitatud firma anda firmamatja kätte. Ja selle eest veel pealegi maksta. Kuid Lai ei ole valmis asjast rääkima. „Ei. Ei-ei.“
Lai ütles, et ajakirjanikul ei ole mõtet saata küsimusi ka kirja teel, et ta saaks vastamise üle veel järele mõelda. „Ei! Miks ma peaksin? Minu pärast te võite kirjutada, mida tahate. Ja mis mõttes, et mis ma plaanin edasi teha (ettevõtjana – toim). Ma ei ole avaliku elu tegelane, ma ei pea teile intervjuud andma või midagi kommenteerima.“
Lõpu leidnud ehitusfirma põletas elu
2018. aasta suvel kirjutas Äripäeva pikemalt, kuidas Via Betooni nimeühendit kasutavad ettevõtjad tegutsevad. Kriitikat jagus nii töötajatel kui ka peatöötvõtjatel.
„Töölube meile ei vormistatud. Kuus tegime kokku 350 töötundi. Puhkepäevi ei antud. Lõpuks jäeti palgad maksmata. Nad tuleks selle eest vangi panna,“ kirjeldas ukrainlane Vitali Baljuk, kuidas tegutsesid ettevõtjad, kes tegutsesid nimeühendi Via Betoon taga.
Priit Lai rääkis tookord Äripäevaga kohtudes pikemalt, miks nad on ehitajatega tülli läinud. Muu seas märkis ta, et ehitajad on lihtsad inimesed. „Te ei puutu nendega iga päev kokku, aga nad on nagu suured lapsed. Nad ei saa pahatihti asjadest aru. /.../ Pooltel on kohtutäiturid seljas, teistel käivad naised palgapäeval küsimas, et andke raha meie kätte, et see kaduma ei läheks.“
Rand & Tuulbergi ehitusjuht Lauri Matteus meenutas, kuidas nad valisid kord alltöövõtjaks Via Betooni mehed, kes pakkusid soodsat hinda ja lubasid kohe ka objektile asuda. Ehitusplatsil avanenud pilt osutus lõpuks ootustele vastupidiseks: kindel töödejuhataja puudus, graafikust kinni pidada ei suudetud, nädalakavadest samuti mitte. Et asjad päris seisma ei jääks, tuli peatöövõtjal mehhanismide ja materjalide ostmine ja tööliste juhendamine enda peale võtta. Kokkuvõttes jäi arusaamatuks, milline oli Via Betooni panus, meenutas Matteus.
Ettevõtjad tegutsesid Via Betooni nime all ka Rootsis. Tunnistajate jutu põhjal paistis Rootsis tegutsemise skeem selline: tellijale tehakse ülisoodne pakkumine, peatöövõtjalt saadakse vajalik summa ja brigaad võib käised üles käärida. Esmapilgul on kõik ilus nagu filmis, kuni ühel hetkel saab otsa raha ja koos sellega kaob ka ettevõtjate motivatsioon. Lõppfaasis on rahaliste ja lepinguliste kokkulepete täitmise asemel vähem tülikas firma pankrotti lasta ja uue nime all alustada.
Tollal jäigi Äripäevale silma, kuidas Priit Laia ja Viktor Kuriku nimele taanduv ehitustegevus on mõne aasta jooksul vahetanud juriidilisi kehasid nagu sisalik nahka. V Betoonitööd nime all alustanud firmast kasvas välja Via Betoon Eesti OÜ. Seejärel tegutseti Via Betoon Swedeni nime all, mis praeguseks on samuti kustutatud. Via Betoon Norway OÜ kannab aga 2018. aasta juulist nime Alavolandia OÜ.
Kuidas Raul Pint matuseid korraldab
Kui Raul Pindi nimi pankrotihalduri lauale jõuab, on see selge ohumärk, et tegemist on menetlusega, mis nõuab rohkem uurimist.
"Enamjaolt on seal võlausaldajad pika ninaga jäetud ja on tehinguid, mis kardavad valgust," ütles Cavere Õigusbüroo jurist Kerli Kaasik. Pindil on selge käekiri ja järgnev kirjeldus on üldistus selle kohta, kuidas asi tavaliselt käib.
Alustuseks tuleb ettevõte teha varatuks, vahel tähendab see, et raha kantakse mõnda offshore-ettevõttesse või võetakse sularahas välja, müüakse firmale kuulunud kinnisvara. Seejärel vahetab ettevõte omanikku ja uus omanik võib tulla näiteks Panamalt ja kanda nime Transatlantic International Brokers Corp.
Ametisse määratakse uus juhatuse liige, kuid enamasti kehtivad Pindi määratud juhi või Pindi enda volitused kolm nädalat või kuu aega. Seejärel juhatust ei eksisteeri ja Pint loodab peamiselt kahele stsenaariumile. Parim lootus on, et firma jääb tiksuma, majandusaasta aruandeid enam keegi ei esita ja mõne aja pärast kustutab äriregister firma registrist majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu. Võib aga juhtuda, et tuleb mõni võlausaldaja, kes esitab pankrotiavalduse. Siis on Pindi ja endiste juhatuse liikmete lootus, et pankrotimenetlus raugeb, kuna vara ei ole.
Kui mõni võlausaldaja otsustab kohtusse pöörduda ja raha välja nõuda, on vaja kedagi, kellele edastada menetlusdokumendid. Siis tuleb kohtul määrata asendusliige, kes saab dokumente vastu võtta. Tavaliselt näeb selline asendusliige, et ettevõttes ei ole enam mingit vara ning tal ei jää üle muud, kui esitada pankrotiavaldus.
Pankrotimenetlustes on oluline näha dokumente, ettevõtte raamatupidamist. On kogemusi, et kui raamatupidamist küsida Raul Pindi käest, vastab ta tavaliselt, et talle eelmised omanikud raamatupidamist üle ei andnud. Küll aga on ette näidata Panama keha alt tulnud e-kiri Eesti ettevõttesse, millega palutakse saata raamatupidamine osanikule Panamasse ja teha seda lihtkirjaga.
Selle viimase näitega on kokku puutunud ka Kerli Kaasik. „Meil on praegu ka üks vaidlus, kus endine juhatuse liige ütleb, et tšekk on siin, on ostetud margid ja turvaümbrik, ja raamatupidamine on saadetud Panamasse sellele aadressile, kuhu paluti. Kui haldur teeb sinna päringu, vastatakse Panamast segaselt, et neil ei ole endiste juhatuse liikmete vastu pretensioone, kuid dokumente nad loomulikult ei esita. Võib-olla tõesti on sinna Panamasse kiri saadetud ja näiteks ajalehti ümbrikku pandud. Ühes menetluses oli pikki aastaid tegutsenud firma. No kui palju sinna ühte turvaümbrikku neid raamatupidamise pabereid mahub?" küsis ta. Tema sõnul peaks Panamas olema praegu lademetes Eesti äride dokumente, arvestades et Pint on sinna viinud sadu firmasid.
Mõnikord avastab pankrotihaldur, et enne omaniku ja juhatuse liikmete vahetumist on toimunud kahtlust äratavaid tehinguid. Kui on näha, et on liikunud suured summad sularahas või läinud imelikele kontodele, pöörab haldur sellele tähelepanu. Sellest infost peaks olema huvitatud võlausaldaja, sest see tähendab, et tal võib olla võimalus oma raha kätte saada. Selliseid tehinguid oleks võimalik tagasi pöörata. Kui pankrot on välja kuulutatud, saab panna vastutama nende tehingute taga olnud juhatuse liikmed. Ka pankrotimenetluses saab endisi juhatuse liikmed panna kohtu ees võlgniku vannet andma. Kui aga pankrotimenetlus raugeb, nagu juhtus Via Betooniga, siis ei tule selline variant enam kõne alla.
Raul Pint kommenteerib Äripäevas meeleldi artikleid, mis kõnelevad firmade matjatest, keda riigiprokuratuur on raamatupidamiskohustuse rikkumise tõttu karistanud. „See on huvitav, et ta annab kommentaare teiste suhtes, kes on tema arvates firmamatjad või libalikvideerijad. Mina ütleks, et ta on täpselt samasugune, ta ei erine kuidagimoodi. Tegelikku likvideerimisteenust ta ei paku. Tema eelis on see, et ta elab kuskil välismaal ja tal on inimesed, kes ajavad Eestis asju. Tema võtab raha ja muigab, ei vastuta millegi eest,“ ütles Kaasik. Pint vastab halduri päringutele lakooniliselt, et talle ei ole juhatuse poolt kunagi raamatupidamisdokumente üle antud.
Raul Pindi teenustasu suurust ei oska Kaasik arvata ja ilmselt pakub Pint ka erisuguseid ja eri tasuga pakette, kuid selge on see, et firma matmine maksab vähem kui võlausaldajatele makstavad võlad. Vastasel juhul ei oleks ju mõtet seda teha. „Oletame, et Pindi tasu suurusjärk on 3000 eurot. Siis see on ju kommiraha maksta. Kõnnid lõpuks sirge seljaga minema,“ kirjeldas Kaasik.
Kaasik ütles, et Raul Pindi müüdava paketi puhul peavad endised juhatuse liikmed arvestama asjaoluga, et kui raamatupidamisdokumendid justkui haihtuvad ja juhatuse liikmed ei suuda üleandmist uuele juhatusele tõendada, võib neid oodata kuni kolmeaastane vangistus raamatupidamisdokumentide hävitamise või varjamise eest. "Selle eest aga Raul Pint ilmselt teenusostjaid ei hoiata," ütles ta.
Raul Pint ise on öelnud, et Eestis on ainult kolm likvideerijat. „Mina muidugi, sest see on minu tehtud valdkond, Kaupo Meier ja Alexander Urmas Vest.“ Kõiki kolme ühendab Pindi hinnangul korralik töö. „Ülejäänud seltskond tekitab probleeme valdkonnale ja iseendale, sest nad on lihtsalt rumalad.“
Üles jäi terve rida võlgu
Kunagi Via Betooni nime kandunud ettevõte jäi võlgu nii riigi ees kui ka teistele ettevõtjatele. Krediidiinfo andmetel jäi ettevõttel üles 13 maksehäiret.
Roadservice'i juht Timo Vares ei saanud kätte kohtus võideldud 53 103 eurot ning püsima jäi 37 000eurone maksuvõlg riigi ees.
Krediidiinfo annab andmed võlgnevuste kohta vahemikena ja täpsed summad pole seega teada. Küll saab öelda, et Ramirendile jäädi võlgu üle 64 000 euro ja kauplusteketil Bauhof jäi saamata 12 800–64 000 eurot.
Rõivaste müüja Tamrec Trade OÜ ja ehitusmasinate rentija Strelee OÜ kandsid kahju vahemikus 3200–12 800 eurot.
Oma rahast jäi ilma tööriistade müüja Hilti Eesti OÜ, kellel on kokku kolm nõuet järgmistes vahemikes: 3200–12 800 eurot, 640–3200 eurot ja 640–3200 eurot.
Metallkonstruktsioonide ja nende osade tootja Toode AS ja ehitusmasinate ja -seadmete rentija Storent OÜ jäid ilma summast vahemikus 640–3200 eurot. Vahvi Kraana OÜ-l jäi saamata summa vahemikus 320–640 eurot
Lisaks nõudis üks ettevõte Julianus Inkasso kaudu summat vahemikus 640–3200 eurot ja Intrumi kaudu jäi üles kaks nõuet, üks vahemikus 12 800–64 000 eurot ja teine 3200–64 000 eurot.