Press
07:00 18.03.2016
Eilses Äripäevas kirjutasime, kuidas politsei käed jäävad ettevõtete tahtliku maksejõuetuks muutmise uurimisel lühikeseks ja kuidas suurem osa probleemseid firmasid likvideeritakse variisikute abil pankrotimenetlust vältides. Politsei saab tahtlikku maksejõuetuse tekitamist uurida ja selle eest karistada alles siis, kui välja on kuulutatud võlgniku pankrot. On aga selge, et pahatahtlikul võlgnikul pole huvi pankrotiavaldust esitada, nii nagu paraku ei tee seda sageli ka võlausaldaja, kelle jaoks võlgniku vastu minek tähendab täiendavat aja- ja rahakulu. Võlausaldaja jaoks on demotiveeriv eelkõige lootusetuse tunne, sest skeemimeistritelt raha tagasisaamine võib võtta aastaid ja kulutada hulga närvirakke. Surnud ring.
Äripäeva toimetuse meelest peavad politsei, äriregister, justiitsministeerium, pankrotihaldurid ja ausad ettevõtjad jõud ühendama. Pankrotimeistrite elu tuleb lõpuks ometi muuta nii ebamugavaks, et variisikute ja kavalate juristide abil firmade tühjakskantimine ning võlausaldajate tühjade pihkudega jätmine poleks enam nii lihtne, nagu see seni on olnud. Mõistame, et siin ei ole ühte võluvitsa. Vaja on süsteemset tegutsemist ja mitme meetme koosmõju.
Äriregistrile rohkem vastutust
On tervitatav, et keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo on tänavu seadnud prioriteediks pankrotimeistrite tegevuse süsteemse uurimise ja kaardistamise. Seni on uuritud ainult üksikjuhtumeid ja tervikpilt on jäänud loomata. Parem hilja, kui mitte kunagi. Siinkohal on aga oluline, et hea kavatsus ei jääks politseid alatasa kummitava ressursipuuduse taha. Aus ettevõtja tahab näha selget poliitilist otsust (loe: raha), mis garanteeriks pankrotimeistrite tegevuse uurimiseks tegelikult ka vajaliku ressursi. Viimane võib olla kas või ajutine löögirühm, peaasi et kurikaelad ei jääks tabamata pelgalt kokkuhoiu tõttu.
Samuti on tervitatav, et justiitsminister Urmas Reinsalu lubab luua tingimused, et politsei saaks kuriteokahtluse korral uurimist alustada juba enne pankrotiprotsessi, sest viimase käivitumisel on enamasti juba hilja. Veel lubab Reinsalu võtta ette ärikeeldude rakendamise korra, mille kohendamisest võiks abi olla paadunud variisikute ohjeldamisel. Oluline on muidugi, et „analüüsime ja parendame“ jutust saaks ka tegelikud muutused.
Lisaks eelmainitule näeb peaks senisest rohkem tolku olema Äriregistrist. Miks on nii, et teada-tuntud variisikud saavad olla korraga kümnete, kui mitte sajakonna probleemsete firmade juhatustes? Või miks saab võlgades ettevõtte kustutamise saavutada lihtlabase majandusaasta aruannete esitamata jätmisega? Kui Äriregistrile vastutuse juurdeandmine on riigile tülikas, siis oleme varemgi välja pakkunud, et vähemalt osa teenuseid saaks riik vabalt sisse osta. Näiteks on juba asutatud Eesti Võlausaldajate Liit, kes on küll nooruke ja pole end veel tõestanud, ent kes on juba koostanud üle 700 isikust koosneva musta nimekirja probleemsete firmade sarijuhtidest. Viimased ilmuvad välja siis, kui midagi on mäda.
Ärisulide väljapraakimine tõhusaks
Ainult kõikvõimalike riiklike meetmete peale lootma jääda ei saa. Järjest olulisem on ausate ettevõtjate endi hääl ja tegevus. Küll aga saab riik siin luua tingimused. Esiteks peab kahju kannatanud võlausaldajal olema võimalikult lihtne ja odav astuda võlgniku vastu, näiteks esitada pankrotiavaldus. Teiseks peab võlausaldajal olema kindlus, et kui ta selle tee juba ette võtab, ei jää võlgniku võimalik kuritegu kuhugi prefektuuride laudadele tolmu koguma. Eestis on imelihtne firmat asutada, sama suund tõhususele peaks meil olema ka ärisulide väljapraakimisel. Isegi kui mündi teine pool on teatav järeleandmine ettevõtlusvabaduses.
Tõhusust vajab eriti teravalt pankrotikuritegude menetlus. Meenutagem kas või skandaalse Autorollo pankrotistumisega seotud kriminaalmenetlust, mis rahulikult hangus, kuni tekkis tohutu avalikkuse surve ja toimikult pühiti tolmukord. Isegi sel suure avaliku tähelepanu all oleval juhtumil on masendav ajakava: 2010. aastal toimunud tegude üle arutatakse nüüd, kuus aastat hiljem, alles esimeses kohtuastmes. Nii ongi arvatavatel kurjategijatel hea leierdada „ei mäleta“.
Kas võimuerakondade huvi on üldse meie ärikeskkond raputada skeemimeistritest võimalikult tühjaks? Alles hiljuti kirjutas Äripäev, kuidas Reformierakonna mõjukas liige Rain Rosimannus ja tema äripartner Erki Siitan oma võlgades ettevõtte sokutasid tuntud firmadematjale Raul Pindile. Kala hakkab mädanema peast. Vastupidise tõestamiseks ootame otsustajatelt jõulist tegutsemist ja selgeid tulemusi.
Tõukame pankrotimeistri troonilt
Riigiasutuste, pankrotihaldurite ja ettevõtjate koostöös tuleks pankrotimeistrite elu märksa kibedamaks muuta, et ettevõtteid ei saaks nii kergelt tühjaks kantida ega võlausaldajaid tühjade pihkudega jätta, kirjutab Äripäev juhtkirjas.Eilses Äripäevas kirjutasime, kuidas politsei käed jäävad ettevõtete tahtliku maksejõuetuks muutmise uurimisel lühikeseks ja kuidas suurem osa probleemseid firmasid likvideeritakse variisikute abil pankrotimenetlust vältides. Politsei saab tahtlikku maksejõuetuse tekitamist uurida ja selle eest karistada alles siis, kui välja on kuulutatud võlgniku pankrot. On aga selge, et pahatahtlikul võlgnikul pole huvi pankrotiavaldust esitada, nii nagu paraku ei tee seda sageli ka võlausaldaja, kelle jaoks võlgniku vastu minek tähendab täiendavat aja- ja rahakulu. Võlausaldaja jaoks on demotiveeriv eelkõige lootusetuse tunne, sest skeemimeistritelt raha tagasisaamine võib võtta aastaid ja kulutada hulga närvirakke. Surnud ring.
Äripäeva toimetuse meelest peavad politsei, äriregister, justiitsministeerium, pankrotihaldurid ja ausad ettevõtjad jõud ühendama. Pankrotimeistrite elu tuleb lõpuks ometi muuta nii ebamugavaks, et variisikute ja kavalate juristide abil firmade tühjakskantimine ning võlausaldajate tühjade pihkudega jätmine poleks enam nii lihtne, nagu see seni on olnud. Mõistame, et siin ei ole ühte võluvitsa. Vaja on süsteemset tegutsemist ja mitme meetme koosmõju.
Äriregistrile rohkem vastutust
On tervitatav, et keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo on tänavu seadnud prioriteediks pankrotimeistrite tegevuse süsteemse uurimise ja kaardistamise. Seni on uuritud ainult üksikjuhtumeid ja tervikpilt on jäänud loomata. Parem hilja, kui mitte kunagi. Siinkohal on aga oluline, et hea kavatsus ei jääks politseid alatasa kummitava ressursipuuduse taha. Aus ettevõtja tahab näha selget poliitilist otsust (loe: raha), mis garanteeriks pankrotimeistrite tegevuse uurimiseks tegelikult ka vajaliku ressursi. Viimane võib olla kas või ajutine löögirühm, peaasi et kurikaelad ei jääks tabamata pelgalt kokkuhoiu tõttu.
Samuti on tervitatav, et justiitsminister Urmas Reinsalu lubab luua tingimused, et politsei saaks kuriteokahtluse korral uurimist alustada juba enne pankrotiprotsessi, sest viimase käivitumisel on enamasti juba hilja. Veel lubab Reinsalu võtta ette ärikeeldude rakendamise korra, mille kohendamisest võiks abi olla paadunud variisikute ohjeldamisel. Oluline on muidugi, et „analüüsime ja parendame“ jutust saaks ka tegelikud muutused.
Lisaks eelmainitule näeb peaks senisest rohkem tolku olema Äriregistrist. Miks on nii, et teada-tuntud variisikud saavad olla korraga kümnete, kui mitte sajakonna probleemsete firmade juhatustes? Või miks saab võlgades ettevõtte kustutamise saavutada lihtlabase majandusaasta aruannete esitamata jätmisega? Kui Äriregistrile vastutuse juurdeandmine on riigile tülikas, siis oleme varemgi välja pakkunud, et vähemalt osa teenuseid saaks riik vabalt sisse osta. Näiteks on juba asutatud Eesti Võlausaldajate Liit, kes on küll nooruke ja pole end veel tõestanud, ent kes on juba koostanud üle 700 isikust koosneva musta nimekirja probleemsete firmade sarijuhtidest. Viimased ilmuvad välja siis, kui midagi on mäda.
Ärisulide väljapraakimine tõhusaks
Ainult kõikvõimalike riiklike meetmete peale lootma jääda ei saa. Järjest olulisem on ausate ettevõtjate endi hääl ja tegevus. Küll aga saab riik siin luua tingimused. Esiteks peab kahju kannatanud võlausaldajal olema võimalikult lihtne ja odav astuda võlgniku vastu, näiteks esitada pankrotiavaldus. Teiseks peab võlausaldajal olema kindlus, et kui ta selle tee juba ette võtab, ei jää võlgniku võimalik kuritegu kuhugi prefektuuride laudadele tolmu koguma. Eestis on imelihtne firmat asutada, sama suund tõhususele peaks meil olema ka ärisulide väljapraakimisel. Isegi kui mündi teine pool on teatav järeleandmine ettevõtlusvabaduses.
Tõhusust vajab eriti teravalt pankrotikuritegude menetlus. Meenutagem kas või skandaalse Autorollo pankrotistumisega seotud kriminaalmenetlust, mis rahulikult hangus, kuni tekkis tohutu avalikkuse surve ja toimikult pühiti tolmukord. Isegi sel suure avaliku tähelepanu all oleval juhtumil on masendav ajakava: 2010. aastal toimunud tegude üle arutatakse nüüd, kuus aastat hiljem, alles esimeses kohtuastmes. Nii ongi arvatavatel kurjategijatel hea leierdada „ei mäleta“.
Kas võimuerakondade huvi on üldse meie ärikeskkond raputada skeemimeistritest võimalikult tühjaks? Alles hiljuti kirjutas Äripäev, kuidas Reformierakonna mõjukas liige Rain Rosimannus ja tema äripartner Erki Siitan oma võlgades ettevõtte sokutasid tuntud firmadematjale Raul Pindile. Kala hakkab mädanema peast. Vastupidise tõestamiseks ootame otsustajatelt jõulist tegutsemist ja selgeid tulemusi.