Blogi

Tankistid kaaperdavad ettevõtteid

|
Uueks trendiks tundub olevat ettevõtte äravarastamine tegelikult omanikult. Elusa firma juhatusse palgatud tankist ehk siis viisakalt väljendudes renditud juhatuse liige hakkab ettevõttest varasid välja kantima või siis kliendibaasi oma firmasse üle tõstma.

Viimaste kuude jooksul olen kuulnud klientidelt mitut lugu, kuidas mõõduka tasu eest juhatusse palgatud tegelane on osutunud asjalikuks kelmiks , kes sõna otsese mõttes firmaomaniku paljaks varastab.

Konfidentsiaalsusnõuete tõttu ei saa ma paraku avaldada konkreetseid isikuid ja ettevõtteid.

Paljaksvarastatud ehitusfirma

Hästitoimiva ehitusmaterjale müüva ja ehitustöid tegeva ettevõtte omanik otsustas oma nime edaspidi säästa erinevate ametite rünnakute eest ning palgata nominaaljuhataja. Kandidaat oli kohe varnast võtta - raamatupidaja tuttav, mitmed korrad nime vahetanud isik (varasemate kelmuste tõttu ), keda meedia ka likvideerijaks on tituleerinud. Kokkulepe sai tehtud ja libalikvideerija maandus ettevõtte registrikaardile. Ettevõte jätkas oma igapäevast tegevust.

Ettevõtte bilansis oli mitmeid varasid , mida osaliselt kasutati igapäevases töös. Omaniku näol on tegu õigusküsimustes väheorienteeruva, kuid oma valdkonda väga hästi tundva inimesega.

Vähem kui aasta pärast märkas omanik, et midagi on korrast ära. Asjasse süvenedes ilmnes, et renditud juhatuse liige koostöös raamatupidajaga oli ettevõtte sisuliselt tühjaks pumbanud. Registrivarad oli vaikselt ümber kirjutatud mingitele tundmatutele äriühingutele ja samuti oli fiktiivsete arvetega minema kanditud paarisaja tuhande euro kanti reaalset raha.

Juriidiliselt oli kõik korrektne, seega kohtusse või politseisse pöördumisel puudus mõte .

Üheksakümnendate taustaga mehena tekkis omanikul korraks mõte lasta renditud juhataja lihtsalt ära tükeldada , kuid euroopalik humaansus ja tolerantsus jäid peale .

Varijuhatajast likvideerija aga lippab rahulikult ringi ja otsib uusi ohvreid.

Transpordifirma jäi ilma turuosast

Transpordifirma omanik rentis ettevõttele juhatuse liikme ,kelle ülesandeks oli olla B -kaarti täiteks ja ühtlasi vahel nö. puhaste asjadega tegeleda. Omaniku haldusalas olid logistika, töötajad ja autopargi haldus. Mõne aja möödudes ilmnes , et renditud juhataja ( taas ka ennast likvideerijana reklaamiv isik ) oli olukorraga hästi kohanenud ning loonud omale paralleelfirma, kuhu järjest ka kõik lepingulised kliendid ümber suunas. Samuti oli ta vaikselt kaaperdanud ettevõtte domeeninime ja teatavas turusektoris tuntud kaubamärgi. Omanik sattus juhuse tõttu peale, kui juhatajal oli käsil masinapargi liisinglepingute ümbervormistamine oma firmale .

Seega masinapark jäi ettevõttele alles,kuid identiteet ja märkimisväärne osa klientidest langes libajuhataja saagiks.

Nende ja teiste lugude ühiseid jooni vaagides tahaks vägisi teha järelduse , et mingi seltskond on likvideerimis- ja konsultatsiooniteenuste pakkumise varjus arendanud välja uue tööstusharu ehk huiamise vahendeid valimata.