Mõni aeg tagasi plahvatanud infopomm sellest, et maksuamet käib avalikes kohtades firmaautosid otsimas ja püüab rentinike leidmiseks värvata korteriühistutest koputajaid, on näide sellest, et maksuamet ja riik teevad oma rutiinset tööd sihikindla jõhkrusega .

Samal ajal on ka Soome ja Rootsi maksuametid alustanud jõulist neis riikides peamiselt ehituses ja transpordi vallas tegutsevate Eesti firmade kontrolli ja kirjutavad juba välja tuhandetesse eurodesse ulatuvaid nõudeid.

Kuid see, mis on ühe ametkonna kitsam eesmärk, võib Eesti riigi kui terviku edenemise seisukohast olla sootuks karuteene.

Juba on mitmel pool toodud esile, et nn piilumine on ebameeldiv ja isikuvabadust piirav tegevus maksumaksjate suhtes.

On aga veel üks varjukülg: enamuses väikeettevõtetes on probleeme dokumentide, sularahaarvete , firma tarvis ostetud asjade isikliku kasutamisega jne. Ja mitte suuri ja mitte pahatahtlikkusest – nad lihtsalt ei jõua kõike nii korralikult teha kui kümned seadused ja määrused ette kirjutavad. Samuti on kaasajal paljudel ettevõtjatel piir eraelu ja igapäevatöö vahel olematu.

Mida efektiivsemaks muutub oma kontrollis maksuamet, seda raskemaks ja lõbutumaks muutub väikeettevõtjate niigi madal ettevõtlustuhin. Kuid nemad on just need, kelle entusiasmil riik püsib . Kuhu viis riigikapitalism, nägime NSVL pealt.

Võrdsuse printsiip ühiskonnas

Kõrvutades praegust piilumiskampaaniat avaliku sektori töötajate autokasutusega isiklikuks tarbeks , ilmneb hämmastav ebavõrdsus , kui mitte ülekohus maksumaksja suhtes.

Nimelt on absoluutses enamuses maksumaksja taskust kinni makstavaid sõidukeid ilma mingi tähistuseta , mis näitaks , et tegu on riigiametnikele ametisõitudeks eraldatud sõidukiga.

Seega võib maksumaksja arvelt luksusliku keskklassiautoga oma asju ajav riigiametnik nautida privileege täiel rinnal. Selleni välja, et sõidukit kasutavad oma erasõitudeks ka teised pereliikmed.

Väide , et sealjuures on lisamaksud jne. kenasti makstud, on eriliselt küüniline ja selge mõistusega inimese jaoks absurdne. Kust omakorda tuleb selliste maksude tasumiseks raha ? Ikka jälle maksumaksja taskust.

Arenenud riikides on see küsimus lahendatud sirgjooneliselt - riigiautodel on kas teistmoodi numbrimärgid või kohustuslik tähistus suure teavitusena sõiduki külgedel . Heaks näiteks on selles osas Norra, mis on samuti väga kõrge maksukoormusega riik.

Tulemusena on maksumaksjal selgelt näha , kui tema vaevaga teenitud raha eest keegi erahüvesid naudib ehk siis lihtsalt varastab.

Väikese vaeses Eestis aga hoidutakse sellest sammust kramplikult. Tänavatele tekiks ootamatult palju riigimärgistusega luksuslikke dziipe ja high-end sõiduautosid , mis maksumaksja hinge vaevalt et rõõmustaksid.

Loomulikult ei peaks tähistatavasse kategooriasse käima jälitusotstarbel kasutatavad operatiivsõidukid.

Väikeettevõttele tähendab 3000 eurone maksunõue äri lõppu

Kui meenutada 20 aasta jooksul minu käest läbi käinud ettevõtteid, siis võiks väita, et pea kõigil on juuksekarva lõhki ajades võimalik leida probleeme firma autode või muu vara kasutamisega rohkemal või vähemal määral isiklikuks tarbeks. Kasvõi viidi laps kooli enne tööd.

Kui nüüd eeldada, et riik paneb lisaks spordiklubidele oma piilurid ka koolide, lasteaedade, kontserdisaalide ja kaubanduskeksuste juurde vahtkonda, siis uskuge mind: efektiivne riik tapab suure osa oma tegelikest toitjatest väikeettevõtted.

Juba 2000-3000 eurone trahv või tagantjärele välja kirjutatud nõue on pooltele väikestele, vähem kui 20 töötajaga ettevõtetele piisav pauk, mis viib laeva kreeni. Sama raha eest saanuks korralikku kuupalka kaks-kolm inimest.

Nn skeemitamine seaduste piirimail ei ole tegevus, millest võidaksid või kaotaksid suured ettevõtted. Neil võib sellest sõltuda kasuminumbri kolmas või neljas koht pärast koma. Küll aga on see just väikestele sageli elu ja surma küsimus.

Seda enam, et suurem osa Eestis oma teenuseid ja kaupu pakkuvaid väikeärisid püsivad konkurentsis vaid tänu kulude piiripealsele optimeerimisele. Võtame näiteks vabariigi sünnipäeval taas meedias säranud kohaliku moetööstuse, mille kõige edukamate tegijate kuukäibed jäävad vaatamata tarbija jaoks röövellikult kõrgetena tunduvatele hindadele kõigest 5000-9000 euro vahele.

Kas tahame , et Eesti moe- ja käsitööstus edasi tegutseks ja järgmiseks riigi sünnipäevaks oma taset veelgi kergitaks? Või eelistame, et nad pigem veelgi rohkem makse maksaks?

Firmatapp on sageli ainus pääsetee

Tean kümneid väikeettevõtjaid, kes pole oma äri ajades kunagi tegelikult arvestanud võimalusega , et maksuamet, olgu siis Eesti, Soome, Rootsi, vms võib ühel kenal päeval nende ukse kirvega sisse lüüa . Õigemini arvavad nad, et kui tuleb , eks siis vaatame, mida teha annab.

Tegelikkuses tuleks olla veidi teadlikum ja piilurite rünnakuid ennetada. Mõistlik on kriitilise pilguga üle vaadata oma ettevõtte raamatupidamine ning leida üles nõrgad kohad. Mitmeti tõlgendatavad kitsaskohad tuleb ära triikida , olgu siis mingil viisil korrastamise või antud juriidilise keha ärakoristamise teel.

Üha efektiivsemaks muutuva riigiaparaadi vastu leiab rohtu vaid siis, kui tegutsete kainelt ja õigeaegselt. Enne, kui nad uksele koputavad või teie autonumbri spordiklubi ees märkmikusse kraabivad.

Moraalne õigustus on siikohal põhjendatav sooviga kaitsta mitte pätte vaid niigi nõrku ettevõtteid.

Isiklikult nõustun kunagise maksuameti peadirektori mõtteteraga, et iga ettevõtja esmane kohus on ära toita oma pere ja alles siis ülejäänud riik.