16.02 Äripäeva arvamusloos tõstatas Heldur Meerits äärmiselt aktuaalse ja kiirelt vananevas Euroopas lausa põletava teemaringi - emapalk , demograafia, rahvastiku vananemine ja selle seos inimeste majandusliku toimetulekuga.
Käsitledes inimest kui tavalist elusolendit, võib tuua paralleele loodusega. Isend hakkab sigima ja järglasi looma siis, kui ta tunneb ennast oma keskkonnas turvaliselt ja loodusmärgid näitavad, et homse toidu pärast järglastele ei pea väga muretsema.
Tuues nüüd sama mõõtme kaasaegsesse inimtsivilisatsiooni, tekib rida küsimärke. Arusaamatul kombel on iibega väga kurjad lood just majanduslikult väga kõrgel järjel olevates riikides, eelkõige Saksamaal. Paratamatult tahab kerkida küsimus, kus on fundamentaalne viga.
Raha on, tänavapilt särab, inimesed kammitud ja hästi söönud, pangad hoiuseid täis ja sotsiaalkindlustussüsteem töötab suurepäraselt.
Paraku seostub hea majandusliku järjega reeglina ka rohkem töörabamist ja reeglina totaalne ajadefitsiit. 24 tunnist ööpäevas jääb lihtsalt väheks , et olla edukas ja jõukas ning samas ka eeskujulik pereisa-ema. Magada peab ju ka saama. Mida suurem linn, seda suurem ajadefitsiit.
Olen jälginud just selle nurga alt inimeste eluviisi New Yorgis, Frankfurdis, Hong Kongis ja Moskvas, Tallinnast rääkimata. Muster kõikjal üks, vahe vaid selles , kas ja kuidas üldse inimesed probleemi lahendavad.
Kõigepealt muidugi rahaline pool. Eeldades et see saab lahendatud, tuleb päevakorda ajabilanss. Megapolise inimene ärkab kell 5.30, stardib kodust umbes 6.30 ja jõuab koju tagasi parimal juhul 19.30. Magama paraku ei jõua kindlasti enne keskööd.
Seega ei jagu järglastega tegelemiseks ei raha ega ka aega. Ajaratas aga veereb ja ühel hetkel on fertiilsuskraanid kinni ja valikutes on vaid alternatiivsed võimalused - doonoremad ja lapsendamine.
Seega ainuüksi riigi poolt jagatav võimalik emapalk ükskõik millises võtmes asja ei lahenda.
21 sajandi kiirelt moonduvas maailmas tuleks ilmselt ka paljunemisele ning järglaste ülekasvatamisele läheneda innovatiivselt ja stampe seljataha jättes.
Kärgpere - tööloomad ja koduhoidjad
Kuna kiire eluviisi esindajatel on juba ainuüksi sobiva pikaajalise partneri leidmine keeruline , on veelgi keerulisem leida kedagi , kellega võiks pidada plaane järglaste soetamiseks / üleskasvatamiseks.
Samas on igas ühikonnas olemas piisavalt rahulikke ja toredaid inimesi , kes piisava majandustoe olemasolul lisaks omadele ka teiste inimeste lapsed on suutelised üles kasvatama.
Kuna lapsi tegelikult ei huvita, kes kellega magab , ei ole väga oluline bioloogiliste vanemate intiimsuhte kestvus, küll aga juriidiline ja pikaajaline majanduslik pool ca 20 aasta perspektiivis.
Seega tinglikult võiks 21 sajandi elujõuline ja tootlik pere välja näha niimoodi - 2 paari , kelle vahel on lepinguliselt ära jaotatud õigused ja kohustused. Detailidesse süübimata ( läheks liiga pikaks ) on 2 neist tööloomad ja 2 koduhoidjad. Sooline staatus ei mängi rolli. Tööloomade funktsioon perekonnas on garanteerida majanduslik heaolu, koduhoidjate funktsioon koduse elu korraldamine ja laste kasvatamine. Minimaalne toimiv laste hulk oleks siis 4 ehk siis 1 iga täiskasvanu kohta. Sellise mudeli puhul võidavad kõik. Sotsiaalne rakuke on märkimisväärselt suurem, lastel on olemas suur pere ja mängukaaslased ning palju õdesid - vendi edasises elus. Vanemad saavad igaüks ennast realiseerida valdkonnas mis neile sobib, ehk siis koduse eluviisiga inimesed tegelevad perega ja tööloomad rabavad karjääri -ja raharindel.
Võimalikud on veel erinevad variatsioonid, random - liikumine ühelt positsioonilt teisele, teise paarilisega täiendavad järglased jne.
Seega - demograafilisel probleemil on olemas ka teistviisi lahendused. Rääkimata veel polügaamiast, polüamooriast jne.
Analoogiate leidmiseks tasub kiigata mesilastarru, kanalasse jne. Loodus on osanud asjad suhteliselt praktiliselt lahendada.
Riik pereisa kohustustes võib jääda suht nõrgukeseks. Kesist rahalist toetust võib ta vast pakkuda, kuid kõike muud tõenäoliselt väga piiratult ja üheülbaliselt.